Rootsi Ingeri
| Ingermanland | |
|---|---|
|
| |
| rootsi keeles Svenska Ingermanland | |
| eesti keeles Rootsi Ingeri | |
|
| |
  | |
|
Ingerimaa kuberneri residents: Nyen (1580–1595;1617–1651) Narva (1651–1706) | |
 |
Rootsi Ingeri oli aastatel 1580–1595 ja 1617–1721 Rootsi dominioonidesse kuulunud maa-alad Ingerimaal.
_080.jpg)
Vene-Rootsi sõjad Ingeri alade pärast
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklites Novgorodi vabariik, Neeva lahing ja Ingeri ajalugu
Aastatel 1580–1582 vallutas Pontus De la Gardie Moskva ja Rootsi vahelises Kahekümneviieaastases sõjas, Karjalas Käkisalmi ning Ingeris Pähkinälinna, Kaprio, Jaama, Jaanilinna ja Narva. Pontus De la Gardie vallutas Ingerimaal ja Karjala kannasel 1580 Nöteborgi ning 1581. aastal Jaanilinna, Pähkinälinna ja Jama, Käkisalmi, Koporje. Vene vägi oli sunnitud Põhja-Eestist lahkuma. Aastatel 1581–1591 kuulus Alutaguse Rootsi Ingeri koosseisu ja 1591–1617 olid endised Narva ja Vasknarva foogtkonnad ühendatud Narva lääniks ning Alutaguse kihelkond oli Rootsi Ingeri osa.
Rootsi kuningas nimetas piirkonda linnuselääne ja kindlustusi-linnuseid valitsema asehaldureid: Arvid Stålarm 1581–1582 Ivangorodis ja 1583 piiriäärses Nyslotti läänis[1], 1611. aastal Nyenis, Henrik Erikssoni (aadeltatuna 1609. aastast Sabelstjerna[2].
1583. aasta Pljussa vaherahuga Moskva ja Rootsi vahel Liivimaa sõja Kahekümneviieaastases sõjas, lepiti kokku relvarahus kahe kuu (juuni-juuli) jooksul. Pljussa vaherahulepinguga 1583. aastal sõlmiti vaherahuleping (Vaidlusaluste territooriumite valdusküsimusi lahendada ei suudetud ja rahulepingut ei sõlmitud). Vaherahuga sai Rootsi kuningriik endale Liivi sõjas Moskva tsaaririigilt vallutatud alad sh: Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas (Käkisalmi lääni (rootsi keeles Kexholm, vene keeles Корельский уезд), koos Käkisalmi linnusega (Корела), koos Laadoga järve äärsete maadega.
Moskva tsaaririik säilitas Neeva jõe suudmeala, Orehhovo maakonnaga ja Orešeki linnusega (rootsi Schlüsselburg, soome Pähkinälinna) ning piir kulges Karjala kannasel mööda Sestra jõge. Rootsi ja Moskva alade piirijõeks oli Ingeris, Koporje maakonda ja Orehhovo maakondi eraldav Strelna jõgi. Pljussa vaherahu sõlmiti kolmeks aastaks, kuid hiljem 1585. aastal pikendati 1590. aastani.
Kahekümneviieaastases sõja lõpetas 1595. aastal Moskva suurvürstiriigi ja Rootsi kuningriigi vahel sõlmitud Täyssinä rahu ja lõpetas 1590. aastal alanud Vene–Rootsi sõja, mis oli edukas Moskva suurvürstiriigile. Vastavalt rahulepingule loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Nöteborg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga. Täyssinä rahu oli Vene-Rootsi suhete aluseks kuni 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuni.
1617. aastal sõlmiti Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel Stolbovo rahu, mis lõpetas rootslaste osaluse aastatel 1613–1617 toimunud Rzeczpospolita ja Rootsi vägede osaluse Venemaa pärilussõjas. Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingeri sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni. Ingerimaa lään oli Rootsi Kuningriigi valdus, mis administratiivselt moodustas umbes Ingerimaa.
Ingerimaa sai sellega iseseisvaks Ingerimaa kubermanguks ja senisest Narva asehaldurist sai Ingerimaa kuberner, kes resideeris Narva lossis. 1629. aastal liideti Ingerimaa koos Narva linnaga Liivimaa kindralkubermanguga, mille koosseisu jäid kolm Ingerimaa asehalduskonda (Narva, Nöteborg, Käkisalmi) eesotsas asehalduritega (rootsi k. Ståthållare på Narva, Ståthållare på Nöteborg, Ståthållare på Kexholm).
- Pikemalt artiklites Ingerimaa kubermang, Nöteborgi asehaldur ja Käkisalmi asehaldur
- Pikemalt artiklites Rootsi asehaldur Narvas ja Narva komandant
1641. aastal liideti Alutaguse kiriklikult Tallinna piiskopkonnaga[3], Narva linnakoguduste, Ingerimaa alade Narva ja Ingerimaa superintendendiks, Narvas nimetati Heinrich Stahl, 1646. aastast aga lahutati taas Tallinna piiskopkonnast[4]. 1651. aastal ühendati aga Alutaguse kihelkond Eestimaa aadelkonna soovil nii halduslikult kui ka kiriklikult Eestimaa kubermanguga.
1642. aastal moodustati iseseisev Ingerimaa kindralkubermang koos Käkisalmi lääniga. Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner paiknes esialgu Nyenis, kuid 1651. aastal toodi pealinn tagasi Narva[5]. Ingerimaa kindralkuberner Rootsi kuninga asemik kohapeal, kelle määras ametisse Rootsi kuningas ja kes valitses kindralkubermangu vastavalt kuningalt saadud instruktsioonile.
Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 1656–1658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga see piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Arvid Eriksson Stålarm, Svenskt biografiskt lexikon
- ↑ Henrik Eriksson, Befallningsman Tolsborg Adlad av hertig Carl 1609, Ståthållare på Nyen 1611. Död 1619, www.adelsvapen.com
- ↑ Matthias Akiander. Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, Helsingfors, J. C. Frenckell & Son, 1865, lk. 61
- ↑ Kyrkohistorisk Årsskrift, Sjuttonde årgången, 1916, s. 239
- ↑ Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner Narvas, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.632