Tarbeklaas on moes. Kuidas kallist vaasi hooldada?

Mis on üldse klaasihaigus, rahvakeeli klaasihallitus?

„See on nähtus, mil klaasi pinnale tekib hägune kergelt niiske kiht. Klaasihaigus on materjali läbiv kahjustus. Selle tulemusena ilmnevad mikromõrad ja materjali nõrgenemine. Klaas muutub häguseks,” kirjeldab Eesti Rahva Muuseumi konservaator Karoliine Bürkland. „Klaasihaigus on pöördumatu kahjustus ja seda on võimalik pigem vaid ennetada,” nendib ta.

Sageli on kalli vaasi häguseks muutumise põhjus hoopis katlakivi. Selle vastu aitab äädikalahuse või lõhna poolest meeldivama sidrunhappelahusega pinna puhastamine, see tuleb pärast kasutamist kindlasti klaasilt veega maha loputada ja kuivatada. „Sellised lihtsasti eemaldatavad katlakiviplekid on Tartu rahvale igihaljas tüütus, kuna siinkandis on väga kare vesi. Hoidmaks oma kalleid vaase, võib neid pesemise ja puhastamise järel loputada destilleeritud veega, mis uhub kraanivees lahustunud kaltsiumi- ja magneesiumimineraalid klaasilt maha. Meie ERMis kasutamegi klaasesemete loputamiseks deioniseeritud vett, sest see ei jäta klaasi pinnale mineraalainete kihti, mida Tartu kraanivesi lahkelt jagab,” ütleb Bürkland.

Ka klaas vananeb

Karoliine Bürklandi sõnul võib klaasihaigust nimetada ka klaasi vananemise nähtuseks, mikropragunemiseks. Sellel nähtusel eristatakse viit staadiumi, millest kõige probleemsemad ongi need esimesed.

Kui klaas puutub kokku aluselise keskkonnaga, näiteks aluselise puhastusainega, võib selle pind häguseks muutuda. Väga oluline on ka selle ruumi niiskussisaldus, kus kallist klaasikogu hoitakse.

„Kui ese paikneb kõrge (üle 55%) või madala (alla 40%) suhtelise õhuniiskusega ruumis, võivad sellele tekkida pisikesed piisakesed või kristallid. Klaas tundub libe ja limane. Pesemise käigus saab pinnale tekkinud aluselise hägu ja lima eemaldada.

Kui aga säilitustingimusi ei muudeta, tekivad leelisetilgakesed mõne aasta pärast uuesti.”

Kallis vaas hakkab vaikselt mõranema, jääb pesemise järel häguseks. Lähemal uurimisel võib klaasi sees märgata pisikesi hõbedasi kriimukesi. Mõne aasta pärast on pisikestest kriimudest kasvanud ühtlane kogu eset läbiv mõrade võrgustik ning lõpuks killustub vaas täielikult.

Klaasihaigust ei ole võimalik tagasi pöörata ega peatada. Ainus, mida teha saab, on seda aeglustada, kui pesta selle pinnale tekkiv aluseline kiht maha ning hoida eset stabiilsetes tingimustes, kuivas ja hästi ventileeritud ruumis. Olgu tegemist veinipokaali, salatikausi või vaasiga – kõiki tuleb kasutamise järel hoolikalt puhastada. Ka dekoratiivselt riiulitel seisvad klaasesemed vajavad vahetevahel lapiga üle käimist.

Eelistada tuleb käsitsi pesemist. Klaasi puhul on oluline valida neutraalsed või kergelt happelised puhastusained – pH olgu 7.

Konservaator lisab, et mida lühem on puhastusaine koostise nimekiri, seda parem. Eseme võib panna puhastusainega rikastatud sooja vette likku ning seejärel hea pehme märja svammiga pind üle käia. Pudelite jaoks on olemas mitmes mõõdus harju. Lõpuks tuleb ese korralikult loputada ja kuivatada.

Klaasi pinnal olevaid markerijälgi ja hinnasildi liimikihti saab eemaldada nii atsetooni kui ka etanooliga. Viimast võib muide ka pesuvette väikese sortsu lisada, et suurendada vee pindaktiivsust.

Parim pesuvahend

Parim pesuvahend vanade nõude hooldamiseks peakski olema pindaktiivne. Koostisosade nimekirjas on see märgitud kui naatriumlaurüülsulfaat, SLS (inglise keeles sodium lauryl sulfate). See aitab paremini libedat eseme pinda märjata ja nõnda sellel olevat mustust eemaldada.

Kui aga klaasanumas on pikemat aega karedat kraanivett hoitud, näiteks lillevaasis, saab sellele tekkinud katlakivi eemaldada sidrunhappe vesilahusega. Olenevalt anuma suurusest piisab ühest-kahest teelusikatäiest sidrunhappe pulbrist. Lahusel võib lasta vastavalt katlakivi paksusele pool tundi või lausa paar tunnikest toimida. Seejärel tuleks ese pesta ning loputada.

Klaasihallituse teket saab ära hoida – mitte kasutada pesemisel karmi keemiat ja abrasiivseid vahendeid; mitte hoida anumates pikalt vedelikke. Lilledel tuleks vahetada vaasis tihti vett. Ei tasu lillekimpu vaasi hapnema jätta. Klaasesemeid tuleks eelistatavalt pesta käsitsi ja kohe ka kuivatada.

Ka Eesti Ajaloomuuseumi klaasitundja Anne Ruussaare kinnitusel pole vaasile tekkinud heledamast põikitriibust (umbes selline, nagu tekib siis, kui vett liiga kaua klaasis-vaasis hoitud) enam võimalik lahti saada. Äädikaga leotamine, mis katlakivi ja üldmäärdumise korral hea tulemuse annab, siin ei aita.