HINGEELU ⟩ Psühholoog Inna Narro: „Ma ei ütle kunagi, et hoia pea püsti!”

niikaua, kui inimesel pea töötab, käed-jalad liiguvad, on tal võimalik see miski üles leida,” on Inna Narro veendunud. „Uuringud kogu maailmas on küll näidanud, et vähihaige patsient elab seda kauem, mida paremad on tema lähisuhted, kuid mina ei pea perekonna olemasolu üldse nii oluliseks, kui inimene on üksindusega harjunud. Paljud diagnoosiga patsiendid soovivadki üksinda elada,” arvab ta.

Teistsugused on lood tema meelest inimestega, kes on saatuse tahtel üksinda jäänud. „Või elavad väikeses maakohas, kus isegi perearsti juurde minek on suur ettevõtmine, rääkimata siis pädeva psühholoogi jutule pääsemisest. Sellistele patsientidele olen alati soovitanud: tegelege iseendaga. Alustage toitumise muutmisest, selle kohta on väga palju kirjandust, suhelge internetis oma saatusekaaslastega. Akupunktuur on väga efektiivne vähiravi toetav meetod. Samuti refleksoteraapia, biblioteraapia. Aga alati tasub meeles pidada, et alternatiivsed vähiravi meetodid ei ravi, vaid ainult toetavad tõenduspõhist vähiravi,” hoiatab psühholoog.

Inna Narrol pole usku isegi paljuräägitud ravikanepisse. „Olen hoidnud käes kunagi 5000 krooni maksnud ravikanepi purki, kuid see vahend siiski ei aidanud. Mees kulutas kõik oma säästud, et muretseda väga kallist hinda maksnud Rick Simpsoni kanepiõli, kuid see ei toiminud, tema armas abikaasa suri selle tarvitamisest hoolimata,” meenutab ta.

Niisamuti on eneseabiraamatud vähidiagnoosi saanud inimesele suureks toeks. Raamatukogus on neid kaks riiulitäit – mida neist laenutada? „Kohe diagnoosi saamise järel soovitaksin ma mitte ühtegi neist üldse mitte kätte võtta,” ütleb Inna Narro, kes ise loeb hoopiski budistlikku kirjandust („Mu kõige suurem lemmik on Osho!”).

Lääne kultuuriruum eeldab paraku seda, et me oleme kaunid, noored ja edukad igavesti ega sure kunagi. „Sõna „surm” šokeerib inimesi, sest surelikkuse teema on meil endiselt lapsekingades. Meil seostub surm haiglate, kinniste uste ja õudusega, aga zen-budismis on surm sama püha nagu sünd.”

Raamatus peituvad vastused

Selleteemalised raamatud võivad anda vastuseid eksistentsialistliku sisuga küsimustele, mis võivad esile kerkida siis, kui elu ja surm meile ühel hetkel tähenduslikuks muutuvad. Ka oma uusimat raamatut „Kui aega on jäänud vähe ...” soovitab ta haigetel lugeda siis, kui esimene šokk on möödas.

Inna Narrolt on ilmunud kaks raamatut, millest viimane püüab just elu ja surma piirimaid psühholoogilisel tasandil lahti mõtestada. Oma esimese raamatu „Müeloomipatsiendi teejuht” lugemist soovitab ta alustada raamatu lõpulehekülgedelt, kus inimesed jagavad oma isiklikku haiguskogemust.

„Panin uusima raamatu kokku sellise mõttega, et see oleks meelepärane lugemine kõikidele kroonilistele haigetele. Ka täiesti terve inimene võiks selle raamatu läbi lugeda,” arvab Inna.

„Raamatusse „Kui aega on jäänud vähe ...” patsientide lugusid koondades mõtlesin tihti, kui petlik on meie usk, et elame oma elu ise. Aga väga sageli hakkab elu elama hoopis meid, selle tõttu, et meie ühiskonnas on aukohal saavutusvajadus, kuulsusejanu, pidev soov olla naabrist parem. Kindlasti ei soovita ma lugeda mitte ühtegi sellist eneseabiraamatut, mille autor süüdistab inimest tema haigestumises. Nende asemel võiks lugeda hoopis Viktor E. Frankli meenutusteraamatut „Ja siiski tahta elada”. Raamat ei räägi otseselt haigusest, kuid selle lugemine on täielik biblioteraapia.”

Üks hea eneseabiraamat peaks psühholoogi sõnul inimest julgustama, et ta pole mitte haige inimene, vaid inimene, kellel on haigus. Ja et tema olulisus ja ainulaadsus inimese, lapsevanema, abikaasa, sõbra ja töötajana jääb vaatamata kõigele ikka alles.

Kaheksa aastat Hiiul psühholoogina töötanud Inna Narro teab oma töökogemuse põhjal, et lihtsam on surra neil, kes on aktsepteerinud surelikkust, lahti lasknud kõikidest materiaalsetest väärtustest ja jätnud endale ainult hingelised, vaimsed väärtused – perekonna ja sõbrad. Sageli on sügavam surelikkusest teadlikuks saamine toimunud alles haiglas.

Vähihaigus erineb psühholoogiliselt olemuselt neuroloogilistest, kirurgilistest ja sisehaigustest, kuna neist ainsana seostatakse vähidiagnoosiga elu lõppu.

Kui inimesel diagnoositakse vähk, mille tagajärjel võib ta surra, on see kahtlemata üks tugevaimaid psühholoogilisi traumasid. Kaasneda võivad depressioon, ärevus, paanika, mis võivad takistada patsiendil teha ravialast koostööd nii arstide kui tugispetsialistidega. Seepärast ongi psühholoog vähihaigetele nii oluline. Inna Narro sõnul on ka inimesed ise muutunud julgemaks, et psühholoogi poole pöörduda, sest psühholoog on raviarsti parem käsi. Just vähiravis on ravi tulemuslikkus tihti seotud ravialuse psühho­emotsionaalse seisundiga.

„Oma kaheksa-aastase praktika vältel olen sageli näinud, kui palju on aidanud psühholoogilised ravimeetodid nii patsientidel kui nende lähedastel traumaatilise olukorraga toime tulla, eriti allaandmise osas. Kuid patsientide seas on kindlasti ka neid, kes ei ole saanud õigel ajal psühholoogilist toetust ja motiveerimist ning sel juhul on allaandmine kerge tulema,” räägib psühholoog.

Kui said raske diagnoosi

„Kui patsient saab vähidiagnoosi, sees on esmaseks reageeringuks šokk, siis selles faasis on oluline motiveerida inimest tegema aktiivset tööd oma arstidega, et saada enda jaoks turvalisust andvat infot ravi ja sellega kaasnevate olukordade kohta,” selgitab Inna Narro. Paraku on keemia- ja kiiritusraviga kaasnevad sümptomid füüsiliselt ja emotsionaalselt inimesele kurnavad, mistõttu võib ta tahta ravist loobuda. Just sel perioodil on oluline motiveerida ravi jätkama.”

Kuidas elada viimasel tunnil kahetsemata?

„Inimene peab endale selgeks mõtlema, mis on elu tegelikud väärtused. Ütlen patsientidele tihti: kasutage aega targasti! See kehtib igal pool, nii tervete kui haigete seas,” ütleb psühholoog.

„Vähist paranenud inimesed ütlevad, et nad on tänu haigusele arenenud palju rohkem. Nad on loobunud oma kõrgepalgalistest ametitest, tegutsevad sotsiaalvaldkonnas ja tegelevad kogemusnõustamisega, et toetada ja aidata kohaneda oma saatusekaaslastel. Just sellist tegevust nimetavad nad tõeliseks karjääriks,” räägib Inna Narro.

Psühholoogi enda uurimistööst järeldus, et haigeks jäädes hindavad paljud inimesi oma väärtused ümber. Kui terve inimese väärtused olid seotud materiaalsuse ja jõupositsiooniga, siis surevatel vähihaigetel ja tervistunud patsientidel olid esiplaanil suhete ja ühiskonnaga seotud teemad.

„Siin, Hiiul, meie keskuses, võib inimene ümber sündida. Tavapäraselt seostub Hiiu 44 ehk meie kliinik surmaga, aga minu jaoks on see üks rõõmus maja, sest hulk patsiente elab pärast siit lahkumist veel palju täisväärtuslikke aastaid,” ütleb Inna Narro. Ta lisab, et siin majas naeratatakse rohkem kui nutetakse.

„Siin naeratatakse siis, kui patsiendi seisund on stabiilne või kui patsient suudab teha esimesed sammud pärast pikka voodis lamamist. See võib kõlada õõvastavalt, aga nii mõnedki inimesed suudavad leida ka enne teispoolsusesse lahkumist asju, mille üle naerda. Mulle on üks äärmiselt keerulise kuluga diagnoosi saanud patsient hiljem tunnistanud, et pole kunagi varem elus nii palju naernud kui selles majas.”