JUHTKIRI ⟩ Riigi varjatud mõju (5)

Neid näiteid ja fakte jagab Postimees oma lugejatega. Oleme seisukohal, et rahvusringhäälingus ei tohiks olla saadete varjatud rahastamist, ning teiseks, riigi rahastus ei tohiks kaasa tuua ebatervet konkurentsi Eesti meediaturul. Ometi tundub see praegu nii olevat.

Nagu teame, ei avalda ERR üldjuhul reklaami. Erandiks on olnud mõningad sponsorreklaamid. Kas ja kui palju nendega liialdatakse, on täiesti omaette teema, kuid näiteks jalgpalli kajastus tekitab küsimusi, miks näidatakse meile ka suhteliselt teisejärgulisi mänge. Hästi, ERR peabki kaasama programmi materjali, mille vastu on huvi kitsamal vaatajaskonnal ning mis kommertsalustel poleks elujõuline. Seepärast saabki ERR riigieelarvest suuri summasid, et programm oleks nii-öelda müravaba ja võimaldaks näidata saateid, mida kommertskanalid ei näitaks.

Kuid ministeeriumite rahastuse puhul tekib ikkagi küsimus riigi mõjutustegevusest. Kui üks või teine saade on saanud ministeeriumi otserahastuse, siis ehkki saatejuhid kinnitavad, et tegutsevad ajakirjanduslikult täiesti sõltumatult, tõenäoliselt konkreetse rahastuseta konkreetset saadet eetris lihtsalt ei oleks.

Kuid ministeeriumite rahastuse puhul tekib ikkagi küsimus riigi mõjutustegevuses.

Vaadates postsotsialistlikes riikides ringhäälinguga toimuvat, torkab siin-seal silma riigi/valitsuse huvi muuta rahvusringhääling riigi ringhäälinguks, kus riigil oleks suurem kontroll edastatavate sõnumite üle. Probleemi olemasolu on mõistetav, nagu on kommertskanalite puhul alati mureks võimalik kommertssurve. Seetõttu tulebki teemat hoida luubi all ning teha kõik, et taustad oleksid avalikud.

Mis puudutab ebatervet konkurentsi, tuleb mainida, et juba aastaid on meedialiit juhtinud tähelepanu, et riik ei peaks rahastama neid rahvusringhäälingu tegevusi, kus on olemas kommertshuvi ning kus erakanalid pakuvad piisavalt mitmekesist programmi.

Enamgi veel, Eesti riik on olnud suhteliselt passiivne suurte lääne meediaplatvormide suhtes, nagu Google ja Facebook, kes kasutavad Eesti ajakirjanduslikku sisu, kuid ei maksa selle eest sisu loojatele ega omanikele. Samal ajal plaanib riik tõsta ajakirjanduse käibemaksu taas viielt protsendilt üheksale. Selle valguses paistab riigi sponsortegevus seoses rahvusringhäälingu mõnede saadetega välja eriti kahetsusväärne.

ERR peaks lõpuks ausalt tunnistama, et suur osa nende toodangust tehakse valmis kellegi teise raha eest. Paraku on ERR muutunud kindluseks, mis ei tunnista mingit kriitikat. Ja see pole see rahvusringhääling, mille eest maksumaksja tahaks maksta ja mida riigil on keerulistel aegadel vaja.