Eesti saar, mille külastamiseks oli veel mõni aasta tagasigi eriluba vaja

1997–2022, Naissaar. Birgiti tutvus Naissaarega sai alguse ajal, kui selle külastamiseks veel eriluba vaja oli. Nimelt lõi ta emaga kampa tulevaste matkaradade kaardistamisel ja rajamisel. Selle kogemuse toel osales ta edukalt noorgiidide konkursil ja 17-aastaselt sai tüdrukust giid, kelle suved möödusid Naissaarel tuuritades. Ametit pidas ta hoolsalt, kogus fakte ja lugusid, aina arenedes. Koos Birgitiga kasvas ja muutus ka saar.

«Minu Naissaar» tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal praegugi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021. aastal 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees – miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus.

Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega.