Eestlased aitavad Ukraina tööturgu üles ehitada! Projektijuht: kolleegide sõjakoldest põgenemise lood muutsid emotsionaalseks

„Eelmise aasta lõpus pöördusid ukrainlased Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO poole, et uurida, kuidas oma tööturgu reformida. Ukraina on võtnud sihiks Euroopa Liiduga liitumise ja see tähendab, et neil tuleb läbi käia sarnane tee nagu Eestil umbes 20 aastat tagasi. ILO soovitas Ukrainale õppida just Eesti Töötukassalt,“ selgitab Eesti Töötukassa Ukraina projektijuht Aet Trei, kuidas projekt alguse sai.

Ukrainlased otsustasid teha eestlastega koostööd peamiselt kahel põhjusel. „Esiteks üleüldine digitaliseeritus – avalikus sektoris oleme digilahenduste poolest üsna eesrindlikud. Samuti on soov õppida meie töövõimereformist, sest nende jaoks on väga suur väljakutse vähenenud töövõimega inimeste ning sõjaveteranide tööturule tagasi toomine ja aktiveerimine. Oluline on tegeleda ka nende inimeste vaimse tervisega,“ nendib Aet.

Ühtlasi kinnitab projektijuht, et Ukraina otsus just neilt teadmisi omandada on kindlasti kompliment. „Meie juures käiakse palju erinevatest riikidest õppimas. See on taaskord kinnitus, et oleme teinud midagi õigesti.“

Ukraina ja Eesti koostööprojekt kestab pool aastat ja lõpeb novembris.

Õhuhäire ja hävitatud vene sõjatehnika

Eesti delegatsiooni esimene visiit Kiievisse kestis paar nädalat ning nüüd ollakse seal juba teist korda.

Aga mis tunne oli ometi minna aktiivses sõjas olevasse riiki? Aet tunnistab, et pole vist kõige tüüpilisem persoon, kellelt seda küsida. Tema oli kohe valmis minema – otsuse kiitsid heaks ka abikaasa ning täisealised tütred. „Võib-olla ühel naisterahval, kes on palju uudiseid vaadanud ja lehte lugenud, võiks kuskil hakata mingi kelluke tööle, et äkki ei peaks. Seda enam, kui oled algusest peale puutunud kokku Ukraina sõjapõgenikega, neile infot andnud ja tead väga täpselt, mis toimub,“ mõtiskleb ta ning lisab: „Loomulikult suhtun ma asja väga pragmaatiliselt – see on siiski sõjas olev riik ja ohtusid tuleb teadvustada. Aga me räägime siin Kiievist, mis on üks kaitstuim koht.“

Aeti sõnul tuleb mõista, et Ukraina on väga suur maa – see, mis on Kiievis, ei peegelda kogu riigi eluolu. „Kui ei oleks kursis uudistega ning lähtuks ainult Kiievis nähtust, siis arvakski, et midagi pole toimumas. Ainsad asjad, mis sõda reedavad, on õhuhäire, plaanilised elektrikatkestused ja teatud kohtadesse vaatamiseks toodud hävitatud vene sõjatehnika,“ osutab ta.

Eesti delegatsioon sai kuulda õhuhäiret juba saabumise päeval. Aet mainib, et tema jaoks polnud see siiski esimene kord – kui Ukraina Töötukassa inimesed viibisid Eestis, hakkas kellelgi keset kohtumist telefonis sireen undama. „Need äpid on kõigil telefonis olemas ja mõni oli unustanud teavituse maha keerata. Keset koostöökohtumist algas lõikav õhusireen – ja inimesed jälgisid, mis õhku tõusis, kus see juhtus ja millal häire lõpeb. Jälgitakse ka erinevaid piirkondi.“

Püha apostel Andrease Esmakutsutu kiriku külastus Butšas tõi pisarad silma

Eestlaste ohutuse eest hoolitseti aga korralikult. „Kui sind võetakse vastu ja oled külas, siis ilmselgelt on külaliste ohutus väga tähtsal kohal. Ukrainlased üldiselt ise teavad, millal reageerida. Nad on tegelikult isegi mures, et võib-olla võiks rohkemgi reageerida. Eks kaks ja pool aastat on möödas ning inimene paraku harjub kõigega... Kuid meie juuresolekul hangiti küll kohe lisainfot – et kas jätame kõik pooleli ja varjume või mis edasi saab,“ seletab Aet.

Just teiste jälgimine oligi hea viis, kuidas meelerahu säilitada. Kuidas kohalikud käituvad ja millal nemad murelikuks muutuvad? „Tänaval liigub sageli sõdureid, kes ajavad omi asju. Ma ei räägi siinkohal patrullsõduritest, kes nagunii seal on. Kui sa ikka näed, et sõdurid on Kiievis rahulikud, siis jääd sinagi rahulikuks,“ sõnab Aet.

Loodud on ka võimalused varjumiseks. Näiteks oli Eesti delegatsiooni hotellil oma varjend ja lähedal paiknes metroojaam, kuhu vajadusel pageda. „Kõigile inimestele on pandud südamele, et kui tunned, et tahad minna varjendisse, siis sa teed seda.“

Lisaks Kiievile käidi ära Butšas ja Irpinis, kus on toimunud suured muutused ja ülesehitustööd. „Kui läksime Butšas Püha apostel Andrease Esmakutsutu kirikusse, siis läks küll silm märjaks. Polnud mitte midagi teha. See oli nende pühamu, mille hoovis on massihaud. Seal on ka mälestustahvlid. Ja kui sa saad aru, et see pole uudis, see on siin, siis... see teeb kurvaks,“ kõneleb Aet vaikselt.

Emotsionaalseks muutis ka Kiievi kolleegide isiklike lugude kuulamine. „Paljud on jätnud oma kodud, nad on pärit praeguseks okupeeritud piirkondadest. Neil on mobiilis pildid, kuidas on elanud veebruarikuus oma perega nädal aega mingis keldrivarjendis suvalise madratsi peal, neil on tekid ümber... Ta ei ole näost seesama inimene, kes praegu. Ta on kahvatu, kõhetu, hirmunud, pisarates... Nad rääkisid lugusid, kuidas oma kodulinnast rongiga põgeneti. Samad rongid, kus on kupeed, aga istuda ei olnud võimalik – inimesed olid kui kilud karbis. Tualetti ei olnud võimalik minna. Loomulikult inimestel lähevad silmad niiskeks, kui seda räägivad. Sa mõistad, et nad on selle päriselt läbi elanud,“ meenutab Aet.

Ukraina tööhõiveamet pole päevakski tööd katkestanud

Siiski usuvad ukrainlased, et väljuvad sõjast võitjana. „Nad on võtnud seisukoha, et võidame, me elame tuleviku jaoks, me peame tegema täna oma asja nii hästi kui oskame ja andma maksimumi. Lihtsalt tuleb näidata kogu maailmale, et saame sellest üle,“ toob Aet välja.

Ukraina Riiklik Tööhõiveamet ongi siin üliheaks näiteks. „See on täiesti uskumatu, et aktiivses sõjas olev riik on niimoodi toiminud. Kui me räägime tööturuasutusest, siis nad ei ole päevakski oma tööd katkestanud. Ka nendel aladel, kus käib sõjategevus. Neil on loodud mobiilirakendus ning inimesed saavad kõik oma vajalikud avaldused esitatud, hüvitised kätte, taotleda ettevõtluse toetust, saada ümberõppe soovitusi. Aktiivselt tegeletakse ka nendega, kes on riigisiseselt ümber asunud. Kogu aeg leitakse võimalusi, et inimesed saaksid edasi elada. Sellistes olukordades on töörutiinist palju abi,“ räägib Aet.

Oma rolli on mänginud koroonapandeemia ning sealt saadud õppetunnid, mida on tublisti edasi arendatud. Nimelt on Ukraina IT-valdkond viimastel aastatel teinud uskumatu hüppe, millest Aeti sõnul on tõenäoliselt nii Eestil kui ka ülejäänud maailmal üht-teist õppida. Mida täpselt, selgub ajas.

Ilmselgelt oli käik Ukrainasse väga mõtlemapanev – kuid kas mingid mõtted on naastes sootuks erinevad? Aetil on konkreetne vastus olemas: „Muutusid elu perspektiivid. Inimeludel ei ole hinda aga kui on olukorrad, kus katkeb vee- või elektriühendus, siis meenuvad Ukraina kolleegi sõnad: „Peamine, et sul oleks vesi“.“